Heips!
Siin ma siis nüüd olen, teoorias võib öelda, et suvest on pool läbi, sest kuus nädalat on müüdud ja kuus veel ees.
Ühe külje pealt tundub see aeg ikka tohutult pikk, teise külje pealt lühike. Teed tööd, siis läheb aeg ikka jube kiirelt. Nädal on läinud niiviisi, et ausalt pole arugi saanud ja kui keegi küsiks, mis tegin sel nädalal jääksin vastuse võlgu. Tööd!?
Vaikselt siin täna meenutasime mida me sel nädalal siis tegime.
Esmaspäeval oli meil "Viska Viis" kogumise võistlus ehk Collect High Fives. Mina võitsin, kokku oli neid vist 104 vms. Päeval jõudsin jamada ka endale uue müügiloa saamisega, mis võttis mu päevast ikka mõnusad tunnid, kuid kõik numbrid jooksin päeva lõpus ilusasti täis. Usakad on sellised turvalisuse friigid, et vahepeal lihtsalt puudub kaine inimese mõistus.
Teisipäev oli meil pastakate kogumise võistlus, kes võitis? - Mina :) 77 tükki kogusin.
Kolmapäeval vist leidsin selle ema, kes müüs autot. Nunnu vana Dodge Van aastast 88, ideaalne meie rataste vedamiseks ja suve lõpuks raamatute kohaletoimetamiseks. Hiljem tuli välja, et ema tahab meie "emalt ja isalt" 1000 $ pandiks, et kui midagi autoga juhtub. Mitte mingil juhul pole see auto seda väärt.
Neljapäev ja reede oli ellujäämisepäevad, sest kuumust oli koos kuumaindeksiga ( nagu meil on külma või tuuleindeks talvel, siis neil on niiskusega nii) 46 Celsiuse kraadi, või isegi rohkem. Päris raske on sundida end ringi jooksma, ise oled higist märg ja õhtuks ei ole su välimus just kõige meeldivam tuppa sisse laskmiseks. :D
Reede oli kergelt üks pahupidi päev. Nädala lõpuks oled stressis juba, et nutan hommikul motivatsiooni scrolle lugedes või Kaspari, Aime või Alicega telefonis rääkides. Sõitsin esimest korda nuttes turfi (müügipiirkond), hapnik saab otsa, ei soovita.
Istusin turfis pärast esimest koputust maha ja konkreetselt nutsin end tühjaks. Saatsin emale kõik oma emotsioonid ja mured sõnumina - lasin end tühjaks ning läksin tegin tööd edasi, eeldades, et see on enda iseloomu kasvatamise päev. Õhtuks oli kõrini, istusin ja mõtlesin elu üle järgi. Läksin tegin seejärel oma tööd edasi, sattusin 3 üliägeda pere peale. "If you work hard good things happen to you!" Esimeses peres müüsin. Teise pere isa oli lihtsalt niiiiii äge, küsisin neilt küüti koju. Pärast viimasest majast lahkumist leidsin, et tüübid sõidavad mööda naabruskonda pagassi uks lahti mind otsides. Isal oli Volkswagen, mis on siin tõeline haruldus- kõik sõidavad Dodge'ide Lincolnide, GMC-de, Cadillacidega ringi. Parim asi selle juures oli see, et see auto oli manuaal käigukastiga- see on tõeline ime. Esimene vist 7 nädala jooksul. :D
Pärast ratta maha laadimist kallistasid isa ja poeg mind ning leppisime kokku, et ühel heal pühapäeval läheme sööma :)
Laupäev - ma ei teagi, mis selle päevas nii erilist on, aga siis on tahe tööd teha kuidagi eriti suur. Ei pea mõtlema, et lähed lihtsalt järgmise ukse juurde.
Olen uhke, et see nädal ei käinud kedagi folomas.
Mõtted liiguvad tegelikult üha rohkem sellele, et tahan järgmine aasta tagasi tulla. Muidugi see juhtub siis kui kõik on korras, mul on hea attitude ja keegi on päeval ehk ostnud.

Eile õhtul Tim küsis mult, et kui ma saaks nüüd selle teadmisega milline see töö välja näeb uuesti otsustada, et kas ma tulen siia või ei, mis ma siis otsustaks. Ütlesin, et igal juhul tuleksin. Parim kogemus, on raske, aga see ei loe. Kõik hea ei saagi kerge olla.

Kõige rohkem on mul hea meel selle üle, kuidas ma olen hakanud oma lähedasi hindama. See oli ka üks mu emotsionaalsetest eesmärkidest - hinnata enda lähedasi rohkem. Olen liiga enesekeskne ja ei märka enda ümber toimuvat. Ausalt öeldes nüüd ei jõua ära oodata, et saaks vennale viia tema kauaoodatud Ipodi või raamatu.

Täna käisime Laser Tagis. See on natuke nagu PaintBall, kuid laseritega. Alguses ei saanud midagi aru. Arvan, et Paintball on palju ägedam.

Aga tänaseks ma siis lõpetan. Olge tublid.

Kallid, musid, paid.
Juuli, saab kohe läbi ju :)

Nele :)