Teisipäeval oli esimene tööpäev, kui ma nüüd ausalt ütlen, siis kell 10.30 mõtlesin, et mida kuradit ma siin teen. Ma ei saa elu sees kuskile uksest sisse jne. Siiski tänu eesmärkidele ja kõigele muule lasin, edasi. If I work hard, good things happen.
Ja nii ongi. Sel päeval nägin paari väga toredat inimest, mis andis jõudu edasi panna.
Inimesed on siin nii kenad ja sõbralikud. Lehvitatakse isegi siis kui inimest ei teata ja küsitakse "How are you?" Turvalisus on siin A ja O. Transporti nagu buss või rong vms siin konkreetselt ei ole ja kui kuskile jala hakkad kõndima või jalgrattaga minema, siis vaadatakse sulle viltu. Kõigil on peres mitu autot, rohkem kui pereliikmeid endid.
Vahepealseks, et mul meelest ei lähe, on mul väga hea meel Kertu ja Sandri eksami tulemuste üle. Ma väga tahaks ka lõpetamistel olla, aga kahjuks see pole füüsiliselt võimalik. Kaisa, kui sa seda loed, siis tea, et ma suutsin ühe apsuga hakkama saada. Jätsin su empeka kogematta lennukisse. Ostan sulle uue - luban! Kerli, piirkond on parajalt suur, hommikul sõidad rattaga tööle umbes 15 minutit ja see piirkond on hetkel veel kodule lähedal.
Hommikuti sööme Mäkis. Vähemalt saab kaloreid palju seda umbes 1200 kcal kanti. Sammulugejat vaadates sain esimeseks õhtuks kerge šoki arv oli ligi 30 000. Teisel päeval hankisin endale ratta, mis tähendas seda, et küsisid ukselt inimestelt, kas nad ei tea kedagi kellel oleks üleliigset ratast või kes tahaks suveks rentida. Vähemalt on ratas, Roadmaster siis.
Parema käe biitseps ja tritseps on kasvanud ilmselt märgatavalt. Samuti tekkisid villid kohtatesse kuhu ma poleks elus arvanud, et nad tekivad. Tagumik on jalgratta sadulast valus, kuid kõik juba taandub.
Ilm on siin vahelduv - ühel hetkel on meeletult soe, nii, et oled konkreetselt higist soolane ja läbimärg, teisel hetkel jooksed vihmakeebiga läbimärgades jalanõudes majade vahel, tegevusi saatmas tugev tuul, vihm, äike ja mürin. Tormid on siin vägevamad kui Eestis ja raadiost võib pidevalt tormihoiatusi kuulda.
Neljapäeval folosin Aimet. Hommikul olin rampväsinud ka, nii et olin hea meel selle üle. Samas oli see ka väga hariv ja huvitav. Rattad jätsime kiirtee ääres oleva Mäki juurde, kus me hommikul Krissuga hommikust sööme, õhtul viis Aime mu otse koju, aga ratas oli ikka reede hommikul Mäki juures alles.
Inimesed on VÄGA abivalmid ja turvalisus on siin nr. 1. Emad, isad kõik soovivad edu ja õhtul seda, et ole ettevaatlik jms. See on tore, aga tormihoiatused tunduvad küll neil liialdused.
Üks vinge asi on ka igal sammul on oravad ja jänesed, viimased küll väiksemad kui Eestis ning lippavad rõõmsasti majade vahel.
Reedel tegin endale hea päeva müüsin kaks setti maha. Olin väga õnnelik, et ei suutnud seda üldse uskuda.
Koormusega ära harjudes jooksevad tunnid väga kiiresti. Ühel hetkel vaatad et oi kella 7.35-st, mil alustasid on saanud 12. Seejärel 16 ning 18 ja siis kõigest mõned tunnid 21.09 -ni. Siis saad aru, et asi on lihtne, kuid selleks, et see lihtne ei oleks tuleb end ise sundida pidevalt rohkem jooksma. Majade vahel sõites tunned end kui detektiiv või spioon, jälgid "laste märke" - mänguasjad, rattad, korvpallirõngad. Ühel hetkel saad lihtsalt aru. Teine asi on, kas on autosid maja ees või ei ole. Veel parem on see, kui inimesed ise väljas on.
Pühapäev oli tore, ehk täna.
Ajavahe 8 tundi, mina sätin magama, kui teie juba vaikselt ärkama hakkate :)
Kuna meil Krissuga pole ei autot, ega võimalust kus pesu pesta tõotas päev tulla huvitav. Kuna hääletada siin ei tohi, siis üritasime bensukast transporti sebida. Usakas on väga usklikud ja riietuski ei tohi olla amoraalne.
Pesumajaks oli lõppude lõpuks ühe hotelli pesuruum, kõige parem on see, et rääkisime adminni ära ja tegime seda tasuta.
Söögist nii palju, et ma ei taha enam näha mingeid võileibade moodi asju. Ma vist olen ühe ära söönud selle kahe nädala jooksul ja see ka ei läinud üldse alla. Sales schoolis sõin Eestist kaasa võetud leiba, siin pidin siis saia ostma koos juustu ja singiga. Kõik on mingit keemiat täis siin. Täna vaatasime poes, et piim säilib kuni 30 juulini.!! See ei ole normaalne.
Niisiis cranola barid (müslibatoonid), banaanid, õunad, pähklid jms päeval kaasas. Pluss veepudel, mida pidevalt täidad.
Ja ongi esimene nädal möödas.
Kiiremini kui oskasin arvata.
Aga laupäeval tuli küll ühel hetkel igatsus peale, mitte nagu koduigatsus, aga inimeste oma. Tahtsin näha ema, isa, õde, venda. Suhteliselt nõme on ka kui bookfieldil (tööl) tulevad emad uudishimust küsima, et kust pärit oled ja kas sul õdesid-vendi on ja kas sa emale ikka saad helistada jne. Üks ema, pean ta siinkohal ära mainima, sest ta palus, et ma emale ütleksin, Kate Smith muretses väga minu pärast ja oli valmis sealsamas andma mulle telefonitoru, kui kuulis, et ma pole emaga telefonis rääkinud, vaid ainult kirja teel. Kahjuks oli Eestis kell pool neli öösel sel ajal. :) Härdaks kisub küll selles mõttes vahel, aga siis tuleb fookus tööle suunata või paluda teemat vahetada.
Krissuga just arutasime, et me oleme juba meeletult palju muutunud. Krissu on siis mu voodikaaslane ja toanaaber. Alice lahkus meie juures, kuna hakkasid pinged tekkima.
Aga täna oli hea, niipea kui ema küsis, et "kuidas läheb?" hakkasid pisarad voolama. Mingis mõttes hea meel näha ja pingelangus ja igatsus jms. Nutad ära peatäie ja kõik on korras.
Olge siis tublid, ma seekord lõpetan.
Bookgirli päevitus on igatahes päris tugev. Õnneks tagasi tulles hakkavad ilmad jahedamaks kiskuma nii ,et saab kanda selliseid riideid, mis päevitust ei reeda :D
(Teie jaoks on see vist siis joodikupäevitus :D ) Kogun veel paar nädalat päikest ja siis ehk teen mõne pildi ka sellest :)
Kallid, musid, paid!
Nele
