Andke mulle väga andeks, et ma kirjutada pole jõudnud. Seekord ka ei jõua kahjuks.
Kõik on hästi :)
Meil on uus pere ja sõidan nüüd autoga ringi.
50 unitit Sizzlerist puudu, siit tulevad nüüd suve kaks parimat nädalat ;)
Olge tublid!
Juba varsti näeme!
Kallid, musid, paid :)
Nele

There is "Hello's" and there is "Goodbye's".

Sel nädal juhtus ikka tõsiselt palju.
Teate mis... kassist oleme üle saanud, nüüd on ainult saba veel jäänud.
Ehk 4 ja pool nädalat veel.
Mõtted kippusid sel nädalal ikka juba väga tagasisõidule, sest aeg siin läheb tohutult kiiresti. Hommikul lähed tööle ja enne kui arugi saad oled juba kodus magamas.

 Meie uus ema ja õed :)

See nädal oli eriline. See jääb mulle meelde ilmselt kogu ülejäänud eluks.
Ühel päeval (ei meenu enam mis päeval mis oli) kohtasin kaksikuid poisse, kellest ühel oli kõnedefekt - ta ei saanudki üldse rääkida. Ainult häälitses mõminate ja sõnadeta. Sain väga palju teada, kuidas isa üritab last ikka suhtlema saada - Ipadidel on olemas programmid, kus ta saab arvutile lauseid kokku seada ja siis arvuti "ütleb" need välja.
Minu uus õde on Downi-sündroomiga, mis on parajalt hariv. Kolmandaks kohtasin reedel ühte naist, kellel on surmav rinnavähk. Ta ausalt suutis mulle väga südamesse pugeda ja minu maailma pea peale pöörata.
Hoia seda mis sul on!
Räägin juba pikemat aega igal hommikul endale kõva häälega, et ma olen õnnelik, et mul on ema ja isa, vend ja õde ning vanaemad ja kõik sugulased ja sõbrad. Kuigi seda on raske teha õnneliku häälega, sest nädala keskel tükib vägisi nutt kurku. Kuid I am the master of my emotions, nii et seda tuleb veel parandada :)
Sel nädalal hakkas mul igav, mitu päeva olid sellised, kus mul olid enne "õiget aega" demod täis ja ausalt ei olnud motti tööd edasi teha kui tunnid nii või naa ringi joostes täis tiksuvad ja demod, mis on teine kõige vajalikum asi ka täis saavad, siis mida sa edasi teed? Mina ei osanud midagi teha. Ilmselgelt olid eesmärgid nädalaks seadmata jäänud.
Sizzlerile saab 1200 unitiga, mis tähendab, et juurde oleks vaja maksta 400 $. Sizzlerile saab tasuta aga 2000 uniti müümisel. Kui minu eesmärk varem oli üldse Sizzlerile müüa, siis nüüd on see liigagi käe ulatuses, võiks asja raskemaks teha.
Kõige parem asi on veel rääkimata.
Meil on uus kodu. Paremat vist annab otsida. Ja ma saan vist auto ka :) Toyota Camry.
Nüüd on mul lisaks Krissule juures veel kaks õde pluss kaks venda. Kellest üks on muusik bändis Apollo Mudd, mis on väga hea. Venna, kuuuula - võin autogrammiga plaadi tuua ;)
Meil on kodus bassein, oma basement jälle. See on luks, ausalt. Võrreldes meie varasemaga eluga viie tärni hotell.
Igastahes, ühel neiul on aega magama minna, sest nüüd hakkab alles õige töö pihta.
Olge tublid!
Kallid, musid, paid.
Nele :)

Mul on HONDA :D

Heiheiheihei :)

Ausalt alles ma kirjutasin siia ja nüüd teen seda jälle. Aeg läheb NIIIII kiiresti.
Esmaspäev ja teisipäev olid super head päevad, ei pannud endale survet peale ja kasutasin nimesid, mis väljendus ka statsis - kogu eelmise nädala klientide arv kahe päevaga.
Nüüd töötan ühe asja nimel, mis nõuab kõikide kontollitavate (tunnid, demod, attitude) jälgimist - Supestar Sample Case. See on siis tegelikult sinine ilus bookbag järgmiseks suveks.
Revenge Pie peale tegime ka võistluse sel nädalal, aga kellegil ei olnud meeleski seda meelde tuletada pühapäeval vist.
Neljapäeval käisin Aimpsi follomas, mis andis mulle endale arusaama kui palju ma siin arenenud olen. TOHUTULT.
Teate mis? 5 nädalat tööd, mida mina võtan nelja nädalana. Suvi on peaaegu läbi - ausalt.
Varsti olen Catlinburgis ja lendan kodupoole.
Hirmutav, aga tõsi, asi nimelt selles, et ma juba isegi mõtlen, et mis asjad ma kaasa pakkima pean :D
Täna käisime Sky Park'is hüppamas. ÜLIVINGE oli. Pärast seda aga, kutsus Aimps mu eemale ja ulatas mulle paar paberit, mille pean järgmiseks korraks ära täitma. Krissu nimelt täitis need ära paar nädalat tagasi  ja täna on meil üks rookie tiimis vähem, nimelt ta sai manageriks. Hakkan siin vaikselt juba ära commitima, et järgmine suvi on USA's. Ma ei tea miks, aga sisetunne ütleb nii.
Siin on nii palju asju mida teisiti teha ja paremini teha ja kuidas veel saab edasi areneda.
Laupäeval kohtasin ühte ema, kes nagu välja tuli oli ka raamatuid müünud sama kompaniiga, aga ainult 2 nädalat. Ma olin niiiiii uhke enda üle sel hetkel. Ma olen teinud seda 7 nädalat ja järgmised 5 nädalat veel :)
Ahjaa, täna oli vinge vaatepilt peeglist, muidu end eriti peeglist ei näe, aga täna jõudsid pikema pilgu visata - juuksejuured on heledad, juukseotsad heledad ja ülejäänud kõik on tiba tumedam seal vahepeal - ma olen peaaegu oma loomulikku juuksevärvi - ja nii lihtne see ongi - 8 nädalat päikese käes ja pole mingit keemiat või värvi mahapesu vajagi :D
Nädala sees pidi olema ka võistlus, et collectib (kogub) kõige ägedama CD. Kuna USAkatel pole enam praktiliselt CD-sid - neil on Ipodid jms siis oli see päris keeruline. Venna, ma luban, et ma toon sulle oma kõige esimese ja kõige parema CD koju sulle kuulamiseks. :)
Siis sain nädala jooksul Disneylandi ägeda tassi - kui kohvrisse mahub toon Kädile.
Sizzlerile on vaja 1,200 unitit - 5 nädalat minna, mul on koos umbes 700-ga midagi.

Kerli, palju palju õnne sünnipäevaks! Kuna USA's on meil veel pühapäev, siis ma ei tee midagi valesti, ega ei hiline õnnesoovidega :)

Kõigega harjub, aga lihtsalt läheb oma aeg.  Kõike tuleb proovida, kes teab ehk hakkab isegi meeldima.
Emotsioonid käivad üles alla siiamaani. Bookfieldil olles ma ei mõtle tagasi minemisele, kaine peaga mõtlen.

Teage, et olen teisipäeval mõtetes teiega, kuigi tahaksin olla seal isiklikult.
R.I.P. Onu Ants - mees, kes õpetas mulle väga palju.

Olge tublid!
Kallid, musid, paid!
Nele :)

Heips!
Siin ma siis nüüd olen, teoorias võib öelda, et suvest on pool läbi, sest kuus nädalat on müüdud ja kuus veel ees.
Ühe külje pealt tundub see aeg ikka tohutult pikk, teise külje pealt lühike. Teed tööd, siis läheb aeg ikka jube kiirelt. Nädal on läinud niiviisi, et ausalt pole arugi saanud ja kui keegi küsiks, mis tegin sel nädalal jääksin vastuse võlgu. Tööd!?
Vaikselt siin täna meenutasime mida me sel nädalal siis tegime.
Esmaspäeval oli meil "Viska Viis" kogumise võistlus ehk Collect High Fives. Mina võitsin, kokku oli neid vist 104 vms. Päeval jõudsin jamada ka endale uue müügiloa saamisega, mis võttis mu päevast ikka mõnusad tunnid, kuid kõik numbrid jooksin päeva lõpus ilusasti täis. Usakad on sellised turvalisuse friigid, et vahepeal lihtsalt puudub kaine inimese mõistus.
Teisipäev oli meil pastakate kogumise võistlus, kes võitis? - Mina :) 77 tükki kogusin.
Kolmapäeval vist leidsin selle ema, kes müüs autot. Nunnu vana Dodge Van aastast 88, ideaalne meie rataste vedamiseks ja suve lõpuks raamatute kohaletoimetamiseks. Hiljem tuli välja, et ema tahab meie "emalt ja isalt" 1000 $ pandiks, et kui midagi autoga juhtub. Mitte mingil juhul pole see auto seda väärt.
Neljapäev ja reede oli ellujäämisepäevad, sest kuumust oli koos kuumaindeksiga ( nagu meil on külma või tuuleindeks talvel, siis neil on niiskusega nii) 46 Celsiuse kraadi, või isegi rohkem. Päris raske on sundida end ringi jooksma, ise oled higist märg ja õhtuks ei ole su välimus just kõige meeldivam tuppa sisse laskmiseks. :D
Reede oli kergelt üks pahupidi päev. Nädala lõpuks oled stressis juba, et nutan hommikul motivatsiooni scrolle lugedes või Kaspari, Aime või Alicega telefonis rääkides. Sõitsin esimest korda nuttes turfi (müügipiirkond), hapnik saab otsa, ei soovita.
Istusin turfis pärast esimest koputust maha ja konkreetselt nutsin end tühjaks. Saatsin emale kõik oma emotsioonid ja mured sõnumina - lasin end tühjaks ning läksin tegin tööd edasi, eeldades, et see on enda iseloomu kasvatamise päev. Õhtuks oli kõrini, istusin ja mõtlesin elu üle järgi. Läksin tegin seejärel oma tööd edasi, sattusin 3 üliägeda pere peale. "If you work hard good things happen to you!" Esimeses peres müüsin. Teise pere isa oli lihtsalt niiiiii äge, küsisin neilt küüti koju. Pärast viimasest majast lahkumist leidsin, et tüübid sõidavad mööda naabruskonda pagassi uks lahti mind otsides. Isal oli Volkswagen, mis on siin tõeline haruldus- kõik sõidavad Dodge'ide Lincolnide, GMC-de, Cadillacidega ringi. Parim asi selle juures oli see, et see auto oli manuaal käigukastiga- see on tõeline ime. Esimene vist 7 nädala jooksul. :D
Pärast ratta maha laadimist kallistasid isa ja poeg mind ning leppisime kokku, et ühel heal pühapäeval läheme sööma :)
Laupäev - ma ei teagi, mis selle päevas nii erilist on, aga siis on tahe tööd teha kuidagi eriti suur. Ei pea mõtlema, et lähed lihtsalt järgmise ukse juurde.
Olen uhke, et see nädal ei käinud kedagi folomas.
Mõtted liiguvad tegelikult üha rohkem sellele, et tahan järgmine aasta tagasi tulla. Muidugi see juhtub siis kui kõik on korras, mul on hea attitude ja keegi on päeval ehk ostnud.

Eile õhtul Tim küsis mult, et kui ma saaks nüüd selle teadmisega milline see töö välja näeb uuesti otsustada, et kas ma tulen siia või ei, mis ma siis otsustaks. Ütlesin, et igal juhul tuleksin. Parim kogemus, on raske, aga see ei loe. Kõik hea ei saagi kerge olla.

Kõige rohkem on mul hea meel selle üle, kuidas ma olen hakanud oma lähedasi hindama. See oli ka üks mu emotsionaalsetest eesmärkidest - hinnata enda lähedasi rohkem. Olen liiga enesekeskne ja ei märka enda ümber toimuvat. Ausalt öeldes nüüd ei jõua ära oodata, et saaks vennale viia tema kauaoodatud Ipodi või raamatu.

Täna käisime Laser Tagis. See on natuke nagu PaintBall, kuid laseritega. Alguses ei saanud midagi aru. Arvan, et Paintball on palju ägedam.

Aga tänaseks ma siis lõpetan. Olge tublid.

Kallid, musid, paid.
Juuli, saab kohe läbi ju :)

Nele :)

Heihei!
5. nädal on juba läbi. Jälle. Mäletan, et alles ma kirjutasin teile siin, nüüd kirjutan jälle.
Eks ta peabki kiiresti minema kui teed u 82 tundi tööd kokku ühes nädalas.
Sel nädalal oli võistlus HQ-de vahel, kes teeb kõige rohkem Sit-Downe. Võitjad, saavad kaotajatele koogiga näkku virutada.
Teate mis, Alice'le sai ära tehtud. Ta on teinud seda tööd 7 suve ja mitte keegi pole teda veel ära võitnud - ta pole koogiga veel näkku saanud. :D
Täna sai.

Venna, aitäh laulude eest, paar päeva möödusid Bon Jovi seltsis, kuid siis pöördusin oma vana "repertuaari" juurde tagasi, mis tähendas laulu "I'm walking on Sunshine"
Meeleolud käivad kogu aeg üles ja alla, emotsionaalne roller croaster, täielikult.
Esmaspäev ja teisipäev mööduvad tavaliselt ilusti ja motiveeritult, seejärel kolmapäev ja neljapäev on sellised karakteri kasvatamispäevad, mis tähendab seda, et nutad ja ei oska midagi teha ja siis üritad edasi minna, aga ei oska, ei viitsi, ei saa. Loomulikult sa nendel päevadel ei müü ka midagi, kuid ehk nad õpetavad midagi ülejäänud eluks.

Neljapäeval käisin Aimet follomas, jälle. Alicele sai küll lubatud, et seda enam ei juhtu sel nädalal, kuid tean, et need päevad mõjuvad mulle hästi. Kuigi neil päevadel sa ei müü mitte midagi.

Kusjuures tahtsin nädalast välja tuua mingisuguseid eredamaid seiku ja ei tule mitte midagi meelde. Kõik on üks suur hall mass. Tööga oled ammu ära harjunud, igav on võib olla sellepärast ei viitsigi. Kuid arenguruumi on tohutult. Eriti siis kui üks FY müüb üle 600 uniti nädalas ja minu lagi on 204.

Tean, et pean see nädal tõsiselt selle üle mõtlema mida ma siin tahan. Raha on tagasi teenitud, mis siia sõitmiseks kulus.

See nädal on pühenduse nädal. Kuna emade nädal oli juba ära, otsustasin, et pühendan ühele teisele inimesele olulisele inimesele oma elus - isale.

Ausalt öeldes ei oskagi nagu midagi kirjutada.
Sain just teada, et mu parim sõbranna quittis, kõige hullem on asja juures see, et ma nägin seda unes paar päeva tagasi ja nüüd sain teada.

Panin mõned pildid ka siia Sunday meetingust. Saime ka telescopicu saamise siia üles.

Päikese käes on juuksed täiesti ära pleekinud, näen juba kergelt oranž välja, kuid pool suve veel ees. Blondina tulen tagasi :D
Grupipildil on näha mu jalalihast, mis on siin usinast jalgrattaga sõitmisest suuremaks kosunud.

Sorry, aga ei oska eriti midagi tõsist või lõbusat kirjutada. Mõtlen hetkel rohkem millele tuleval nädalal keskenduma pean, et oma skoor 9-lt 10-le saada. Et Isale auhind ära võita.

Olge tublid,
kallid, musid, paid.
Nele :)

Heiheihei! :)

Tervitused ülikuumast O'Fallonist.
Sellest nädalast siis natuke, nädal oli "Ema nädal", mis tähendas, et kogu tööd pidime tegema ema nimel ja tema nimel pingutama.
Nädal oli väga emotsionaalne. "Seinu" oli palju. (Sein on olukord, kust enam edasi ja tagasi minna ei oska, ei oska midagi teha, kuid see on olukord, kus sa kasvad ja arened kõige rohkem.)
Pühapäeviti seame uueks nädalaks eesmärke. Seadsin endale kõrgemad kui varem.
Esmaspäev oli neil Iseseisvuspäev, mis oli täiesti mõttetu, kui minu arvamust küsida, sest tohutult palju raha lasti vastu taevast! Nad on nii mõttetud laristajad. USAkad on ärahellitatud ja nad teavad seda. Samas on nad ka väga rumalad, arvavad, et nemad on A ja O, kuigi muust maailmast ei tea nad mitte midagi.
Põhivastus raamatutele äraütlemiseks on " It's the Economy", endal on suur GMC õue peal, mida pannakse puldist käima ning ise varustavad tervet osariiki alkoholiga ja siis tuleb selline vastus.
Eesmärkideks oli teha 15 SD ja 35 demo igapäev. Töötada 13,5 tundi ja omada vähemalt 2,5 klienti nädala peale jagatuna päevas.

Kolmapäev kammis juba natuke asi nutusemaks ja neljapäev oli ikka väga up and down.
Kell pool 11 leidsin end kõnnitee servalt nutmas ning üks rumalamaid asju kõik raamatumüüjad teavad, mida teha saab on võtta "välismaailmaga" ühendust. Helistasin emale, kuid ma olen tohutult õnnelik, et ma seda tegin. Pärast päeva edenedes tikkusid pisarad päris mitmeid "Eisid" silma ning kella 7 ajal tahtsin põhimõtteliselt loobuda, hakkasingi koju tagasi juba sõitma, kuid siis mõtlesin ümber ja tegin ja üritasin oma parima anda.

Reedel follosin Aimet, mis oli taas hariv ja huvitav ning laupäev tegutses neiu keda, ma veel näinud ei ole. Tegin 40 demo päeva kohta ja parandasin demode "aega" kella 18.30-st 16.00-ni. Attitude oli terve päeva parim, mis siis et oli ainult üks klient. Olin selle päeva üle väga uhke ja tean, et andsin oma parima. Nädala tulemused räägivad enda eest, mis siis, et müügis hästi ei läinud.
Kahjuks ema auhinda ei võitnud. 8 klienti jäi puudu. :(

Pühapäeval olin kergelt šokis, kui sain teada, et osad meie orgist ei müügi midagi ja mõtlesin, et kõik müüvad 200 uniti ligidale. Täna selgus veel, et osad taheti koju tagasi saata, kuid saime teada, et müügi poolest võisteleme ühe teise orgiga esikoha pärast.
Orgi nimi on W.I.L.E. (winning, industrious,loud, energetic)
Newletteris leian oma nime päris tihti. Pilt oli vist kahes kohas isegi :)
(Newsletteris on parimad tulemused ja arvud, kes kui palju mida tegi. Pildid pannakse juurde 3-5 parimale.)

Esmaspäeval kutsuti mind double-deidile ja öeldi, et ma olen nagu 17. Teisipäeval nägin eluvinget suurt sisalikku ühel perel kodus ja sain teda ka käes hoida. Üks ema küsis, et kas kõigil eestlastel on nii ilus nahk nagu minul. Siin saab igapäev oma ego ikka kõrgemale ja kõrgemale upitada. Kolmapäeval nägin koolibrid, ratta kett läks taas katki ning seepärast töötasin pool päeva jala. Koputasin "No solicitors" märgiga uksele (Müügimehe keeld vms) kokkuvõttes viisid nad mu õhtul koju, ema andis mulle müslibatoone, vett jms. Päris veider oli :)
Ning päeva jooksul koputasin ka ühe pere uksele. Ukse peale tuli Brandon, kes ütles, et "Aa, sa oled see tüdruk, kes eelmine nädal meie vanaema pool vetsus käis!" Minul oli ausalt öeldes karp jumala kinni selle peale.

Kui mõtled, et kõik on hästi, siis alati juhtub midagi järgmisel hetkel. Näiteks täna jäime Krissuga hiljaks meetingule, kuna meieni polnud edastatud infot, et meeting algab varem. Seetõttu, ei saanud me hotellis oma pesu pesta ja pidime leidma muud võimalused. Hetkel kokkuvõttes peseme pesu seal, kus me neid pesta ei tohiks. Oma kodus. When there is a will there is a way. :)

Kui varem oli nii, et ootasid kuna see kõik läbi saab, siis nüüd on nii, et pole peaaegu midagi lõpuni jäänudki. Tead, et nädalad lähevad väga kiirelt ning tööd naudid juba vaikselt. Vähemalt laupäeval ma ikka nautisin täiega.

Täna käisime ujumas basseinis, tegime orgi pilte, sõime toitu mida me tavaliselt nädala jooksul ei söö ning nautisin seda vaatepilti kuidas kõik on arenenud ja kuidas kõik tegelikult üksteist hoiavad.

 WILE

 Pühapäevane ujumiskoht.

 "Koduuks" (mida me ei kasuta :D)

 Pühapäevane söögiorgia.

 Meie igahommikune koht Mäcis.

Üks pisike osa siltidest, mis tuletavad meelde mida ma teen, miks ma siin olen ja mis motiveerivad!


Aitäh venna, laulude eest! :)
Emme, aitäh õigete sõnade eest ja olemasolemise eest! :)

Arvan, et see suvi on üks parimaid kogemusi mida võib endale anda.


Olge tublid.
Juba viies nädal tulekul, varsti ongi pool läbi. NII RUTTU! :)

Kallid, musid, paid.
Nele :)

Kodune aadress :D

 Bookgirli päevitus.

Nädal pildis.
Katkine pidur, annetatud õlle, ühe nunnu poisi volditud paat, leidud uhiuus huuleläige ja meeletult ärajoodud veepudelite imepisike osa. :)

Heiheiheihei!
Ma väga väga vabandan, et ma eelmine nädalavahetus ei kirjutanud. Polnud aega.
Eelmisest nädalast siis natuke ka.
Esmaspäev oli üliäge, mul oli kuus klienti, mis tähendas, et ma sain Newsletterisse. Minu pilt oli seinal teistele näha.
Teisipäev ja kolmapäev oli rasked ning neljapäeval tahtsin minna Alice't folloma, siis hommikul saime kõne, et saab minna, siis olid pisarad silmas. Emotsionaalne on kõik siin. Alice'lt on palju õppida. Eks ma pean oma jäärapäisuse maha suruma ja õppima. Attitude' i pean parandama.
Vabandan, et palju inglisekeelseid sõnu on, aga need on lihtsalt igapäevane osa siin. Võite julgelt sõnastikku kasutada :)
Pühapäeval käisime siis Hiina buffe's söömas. Eluhea oli, nädala polnud midagi korralikku söönud, siis sõid end ikka väga täis. Toit oli oi kui hea. :)
Ma siis räägin kiirelt sellest nädalast.
Esmaspäev ja teisipäev oli rahulikud ja vaiksed. Kolmapäeval hakkas action, üks mees tahtis mulle slämmi panna (nina ees ukse kinni panna, sinna juurde käib tavaliselt ka lause "I am not interested!"), kiirelt tegin doordemo ja siis järgmisel hetkel küsis mees raamatute hinda. 2 minutit hiljem kirjutasime talle tellimust ja kaks päeva hiljem tahtsid nad mind oma naisega lapsendada :)
Igastahes sain tuttavaks sellise toreda perega nagu Pierce'id. Õhtuti olen nüüd nende juures tööpäevi lõpetanud. Ühel õhtul tehti tacosid ja wrappe, Mmmm kui hea.
Neljapäev oli väga raske päev. Kuuma oli 96 F, mis oleks umbes 38 kraadi. Siin on ka tohutult niiske, mis tähendab seda, et sa oled konkreetselt terve päeva läbimärg. Minu rattal kukkus neljapäeval aga tagumine pidur ära. Mis tähendab seda, et USA mägistes supakates (eeslinnades) on väga raske pidama saada. Ning siis läks meeleolu täiesti nulli kui jõudsin retirement area'sse (pensionärid) - pole lapsi. Esimest korda nutsin bookfieldil, ehk tööl olles.
Reede oli vinge. Müüsin maha oma esimese Library, mis tähendab seda, et see mida ma arvasin olevat võimatu, selle tegin ära. :)
Laupäeval, pidin minema vanasse turfi. Müüsin maha oma teise Library. Kõik on võimalik. Lihtsalt usu.
Usakatel on ju täna 4th July. Iseseisvuspäev. Terve nädala ette juba on nad pidutsenud ja lasknud ilutulestikku päevasel aja(!). Meie aga läheme tööle, mis saab olema keeruline kuna, inimesed ei taha pidupäeval küll salesmane oma ukse taga näha :D

Naljakaid juhtumisi on olnu väga väga palju. Ühel hommikul Michelle'i, kes mulle eelmisel päeval "Ei!" oli öelnud. Pidas mu kinni, ütles, et oli just mind otsinud, mis peale oli minul kerge üllatus. Ulatas mulle käes oleva raamatu ja ütles, et ta ei saa mind muud moodi aidata, aga ta aitab sel viisil. "It is a love letter from God." ning ulatas mulle Uue Testamendi.
Peale piduri katki minekut. Lubas Tim (Pierce) mulle anda oma naise ratta. Pumpas kummid täis ja ütles, et võin paari tunni pärast vaatama tulla, et kas ratta kummid peavad õhku - pidasid. Sain uue ratta, kuna teine laguneb ikka lootusetult juba. Ma ei olnud vist isegi kahte tundi tollega sõitnud kui äkki ühel mäkketõusul käis "Krõks!", alguses ei saanud üldse aru, mis juhtus ja siis nägin jalgratta ketti maha jooksmas... Kett läks katki. Ratas ise on aga ülihea :)
Eile nägin ka esimest kilpkonna tee peal, nunnud on nad siin.
Jäätiseauto peale hakkasin naerma, teate küll need laulvad jäätiseautod, kes filmides ringi sõidavad, nad  teevad ikka väga jubedat häält :D
Ahjaa, ühele isale sit-downi tehes lahkusin majast mitte raamatute ostu tsekiga, vaid tsekiga mulle endale. Tipp.
Neljapäeval lahkusin Timi majast "lõuna rahaga" ning laupäeval lahkusin viimasest majast kergete nullidega käes. Usakad ausalt sulavad lause peale, ma teenin raha ülikooli jaoks, et mu vanemad ei peaks maksma.
Sain eile ka aru kuidas ma selle ajaga arenenud olen. Sõitsin läbi oma esimese päeva turfist ning sain aru kui koba ma olin kolm nädalat tagasi. Hetkel on kolm nädalat läbi. Mis saab siis juba pärast üheksandat?
Nädalad lähevad jube kiirelt, samuti ka pühapäevad.
Vabandan, kuid pole täna eriline jutulind, sest ka täna pole aega.
See nädal on pühendatud emale.
Emme, tea siis seda! :)

P.s. Mattias Palju palju palju õnne sünnipäevaks! :)
P.s.s. Kes kirju ootavad, nende ees vabandan, pole jõudnud postkaartegi osta. Meil on pangakaardiga mingid kalad ja siis seal hoitakse meie raha kinni- ühesõnaga tulime roppu raha teenima, aga ise oleme veel rahatud :D

Olge tublid,
kallid, musid, paid.!
Nele

Selle suve lugu: Adele- Rolling in the deep

Osa pilte siis siiamaani oldud ajast. :)

Teisipäeval oli esimene tööpäev, kui ma nüüd ausalt ütlen, siis kell 10.30 mõtlesin, et mida kuradit ma siin teen. Ma ei saa elu sees kuskile uksest sisse jne. Siiski tänu eesmärkidele ja kõigele muule lasin, edasi. If I work hard, good things happen.
Ja nii ongi. Sel päeval nägin paari väga toredat inimest, mis andis jõudu edasi panna.
Inimesed on siin nii kenad ja sõbralikud. Lehvitatakse isegi siis kui inimest ei teata ja küsitakse "How are you?" Turvalisus on siin A ja O. Transporti nagu buss või rong vms siin konkreetselt ei ole ja kui kuskile jala hakkad kõndima või jalgrattaga minema, siis vaadatakse sulle viltu. Kõigil on peres mitu autot, rohkem kui pereliikmeid endid.
Vahepealseks, et mul meelest ei lähe, on mul väga hea meel Kertu ja Sandri eksami tulemuste üle. Ma väga tahaks ka lõpetamistel olla, aga kahjuks see pole füüsiliselt võimalik. Kaisa, kui sa seda loed, siis tea, et ma suutsin ühe apsuga hakkama saada. Jätsin su empeka kogematta lennukisse. Ostan sulle uue - luban! Kerli, piirkond on parajalt suur, hommikul sõidad rattaga tööle umbes 15 minutit ja see piirkond on hetkel veel kodule lähedal.
Hommikuti sööme Mäkis. Vähemalt saab kaloreid palju seda umbes 1200 kcal kanti. Sammulugejat vaadates sain esimeseks õhtuks kerge šoki arv oli ligi 30 000. Teisel päeval hankisin endale ratta, mis tähendas seda, et küsisid ukselt inimestelt, kas nad ei tea kedagi kellel oleks üleliigset ratast või kes tahaks suveks rentida. Vähemalt on ratas, Roadmaster siis.
Parema käe biitseps ja tritseps on kasvanud ilmselt märgatavalt. Samuti tekkisid villid kohtatesse kuhu ma poleks elus arvanud, et nad tekivad. Tagumik on jalgratta sadulast valus, kuid kõik juba taandub.
Ilm on siin vahelduv - ühel hetkel on meeletult soe, nii, et oled konkreetselt higist soolane ja läbimärg, teisel hetkel jooksed vihmakeebiga läbimärgades jalanõudes majade vahel, tegevusi saatmas tugev tuul, vihm, äike ja mürin. Tormid on siin vägevamad kui Eestis ja raadiost võib pidevalt tormihoiatusi kuulda.
Neljapäeval folosin Aimet. Hommikul olin rampväsinud ka, nii et olin hea meel selle üle. Samas oli see ka väga hariv ja huvitav. Rattad jätsime kiirtee ääres oleva Mäki juurde, kus me hommikul Krissuga hommikust sööme, õhtul viis Aime mu otse koju,  aga ratas oli ikka reede hommikul Mäki juures alles.
Inimesed on VÄGA abivalmid  ja turvalisus on siin nr. 1. Emad, isad kõik soovivad edu ja õhtul seda, et ole ettevaatlik jms. See on tore, aga tormihoiatused tunduvad küll neil liialdused.
Üks vinge asi on ka igal sammul on oravad ja jänesed, viimased küll väiksemad kui Eestis ning lippavad rõõmsasti majade vahel.
Reedel tegin endale hea päeva müüsin kaks setti maha. Olin väga õnnelik, et ei suutnud seda üldse uskuda.
Koormusega ära harjudes jooksevad tunnid väga kiiresti. Ühel hetkel vaatad et oi kella 7.35-st, mil alustasid on saanud 12. Seejärel 16 ning 18 ja siis kõigest mõned tunnid 21.09 -ni. Siis saad aru, et asi on lihtne, kuid selleks, et see lihtne ei oleks tuleb end ise sundida pidevalt rohkem jooksma. Majade vahel sõites tunned end kui detektiiv või spioon, jälgid "laste märke" - mänguasjad, rattad, korvpallirõngad. Ühel hetkel saad lihtsalt aru. Teine asi on, kas on autosid maja ees või ei ole. Veel parem on see, kui inimesed ise väljas on.
Pühapäev oli tore, ehk täna.
Ajavahe 8 tundi, mina sätin magama, kui teie juba vaikselt ärkama hakkate :)
Kuna meil Krissuga pole ei autot, ega võimalust kus pesu pesta tõotas päev tulla huvitav. Kuna hääletada siin ei tohi, siis üritasime bensukast transporti sebida. Usakas on väga usklikud ja riietuski ei tohi olla amoraalne.
Pesumajaks oli lõppude lõpuks ühe hotelli pesuruum, kõige parem on see, et rääkisime adminni ära ja tegime seda tasuta.
Söögist nii palju, et ma ei taha enam näha mingeid võileibade moodi asju. Ma vist olen ühe ära söönud selle kahe nädala jooksul ja see ka ei läinud üldse alla. Sales schoolis sõin Eestist kaasa võetud leiba, siin pidin siis saia ostma koos juustu ja singiga. Kõik on mingit keemiat täis siin. Täna vaatasime poes, et piim säilib kuni 30 juulini.!! See ei ole normaalne.
Niisiis cranola barid (müslibatoonid), banaanid, õunad, pähklid jms päeval kaasas. Pluss veepudel, mida pidevalt täidad.
Ja ongi esimene nädal möödas.
Kiiremini kui oskasin arvata.
Aga laupäeval tuli küll ühel hetkel igatsus peale, mitte nagu koduigatsus, aga inimeste oma. Tahtsin näha ema, isa, õde, venda. Suhteliselt nõme on ka kui bookfieldil (tööl) tulevad emad uudishimust küsima, et kust pärit oled ja kas sul õdesid-vendi on ja kas sa emale ikka saad helistada jne. Üks ema, pean ta siinkohal ära mainima, sest ta palus, et ma emale ütleksin, Kate Smith muretses väga minu pärast ja oli valmis sealsamas andma mulle telefonitoru, kui kuulis, et ma pole emaga telefonis rääkinud, vaid ainult kirja teel. Kahjuks oli Eestis kell pool neli öösel sel ajal. :) Härdaks kisub küll selles mõttes vahel, aga siis tuleb fookus tööle suunata või paluda teemat vahetada.
Krissuga just arutasime, et me oleme juba meeletult palju muutunud.  Krissu on siis mu voodikaaslane ja toanaaber. Alice lahkus meie juures, kuna hakkasid pinged tekkima.
Aga täna oli hea, niipea kui ema küsis, et "kuidas läheb?" hakkasid pisarad voolama. Mingis mõttes hea meel näha ja pingelangus ja igatsus jms. Nutad ära peatäie ja kõik on korras.

Olge siis tublid, ma seekord lõpetan.
Bookgirli päevitus on igatahes päris tugev. Õnneks tagasi tulles hakkavad ilmad jahedamaks kiskuma nii ,et saab kanda selliseid riideid, mis päevitust ei reeda :D
(Teie jaoks on see vist siis joodikupäevitus :D ) Kogun veel paar nädalat päikest ja siis ehk teen mõne pildi ka sellest :)

Kallid, musid, paid!
Nele